ATH täiskasvanuna: 500 mõtet korraga peas

Väga tihti peidame me oma emotsioone naeratuse taha. Vahel kasutame naeratust ja nalja ka selleks, et tulla välja olukorrast, mis tekitab ebamugavust. See ei tähenda alati, et kõik on hästi.

Viimased aastad on olnud ühed parimad, aga kindlasti ka ühed raskemad minu elus. On olnud päevi ja isegi nädalaid, kus valad iga päev pisaraid ja tunned end läbikukkununa.

Kui meie perre tuli esimene ATH diagnoos

Alguses oli see veidi hirmutav. Aga see oli ka silmiavava teekonna algus.

Ma olen alati arvanud, et enda vaimse tervise eest hoolitsemine on sama oluline kui füüsilise tervise eest. Ja see võib olla sama raske või isegi raskem.

ATH ei ole lihtsalt hajameelsus

ATH ei ole ainult asjade unustamine, raskused keskendumisel ja püsimatus. Sinna juurde käivad ka impulsiivsed otsused ja pidev rahulolematus.

ATH on justkui oleks sul peas 500 mõtet korraga. See teeb sind kõige suhtes tähelepanelikumaks, aga ka ülemõtlemise maailmameistriks. Sellega käib kaasas pidev hirm asjade ja kohtumiste unustamise ees, suur ärevus uutes olukordades ja kohustuste ees. Teda saadavad kurbus ja pidev eksimise tunne, mis omakorda toob juurde süütunnet.

ATH ei ole see, et keskendumine on veidi raskem või et sa oled lihtsalt laisk ja motivatsioonita. ATH mõjutab sinu minapilti ja isiksust.

Paljud asjad said vastuse

Kui meie perre tuli esimene ATH diagnoos, said justkui paljud asjad vastuse.

Ma sain nüüd paremini aru, miks on ka mul alati olnud raske asju lõpuni viia ja miks ma parema meelega alustaksin kogu aeg uusi. Samas ei olnud uue ja põneva asja puhul mingit probleemi keskenduda ainult sellele — see on ülekeskendumine. Sain aru, miks mõne asja puhul tekib tüdimus kergesti või miks ma lasen end häirida igal pisiasjal.

Ma ei mõistnud varem, miks on nii raske keskenduda. „Mis mul viga on?“ Või: kuidas on mõned asjad nii keerulised?

Ühelt asjalt teisele hüppamine, vestlustele vahele segamine, tüdinemine, info vastuvõtmine, kõige lihtsamate tegevuste edasilükkamine, hajameelsus, kaootiline elustiil — kogu see osa minu elust sai natuke selgemaks.

Ja läks natuke kergemaks. Just selles osas, et mõista: see on minu eripära ja meie peres on veel inimesi, keda sama eripära saadab. Tänu sellele on mul palju kergem neid mõista. Aga sellega koos elama õppida oli hoopis raskem osa.

Sel aastal tuli juurde läbipõlemine

Läbipõlemine ei ole miski, mis tabab sind hetkega ja ütleb: „Stop, sa oled nüüd läbi põlenud.“ See hiilib vaikselt ja pika aja peale.

Ühel hetkel ei tunne sa enam rõõmu oma tööst, motivatsioon kaob ja töö kvaliteet langeb. See on aeg, kus tuleks iseendale öelda stopp ja võtta aeg maha.

Mul on väga kahju, et mul läks liiga kaua aega, et mõista, et midagi on valesti ja et on vaja muutust. Kui ma lõpuks jõudsin julguseni see otsus vastu võtta, tundsin füüsiliselt, kuidas hakkas kergem ja kuidas mingi osa koormast langes õlgadelt maha.

„Sa oled lihtsalt laisk“

Esimesed märgid läbipõlemisest tekkisid juba mõnda aega tagasi. Aga siis tundsin alati, et „sa oled lihtsalt laisk“, „sa ei saa hakkama“, „sa ei ole piisav“, „sa ei panusta piisavalt“. Need mõtted saatsid peaaegu iga mu sammu.

Hiljuti ütles üks sõber mulle, et ma olen kõige energilisem inimene, keda ta on kohanud. Ja me kohtusime minu elu ühel kõige keerulisemal perioodil. Ma tundsin end selle peale kehvasti. Kuidas saab olla nii palju energiat, aga samas enda sees pidev jõuetus, väsimus ja läbikukkumise tunne?

Emotsionaalses virrvarris muutusid ka asjad, mille tegemist ma varem armastasin, mulle vastumeelseks. Ma otsisin paaniliselt väljapääsu ja abikätt.

Mul oli tunne, et selle asemel, et edasi liikuda, tegin ma hoopis mitu sammu tagasi ja vajusin järjest sügavamale. Kui vaatasin tagantjärele mõnda ühist pilti või meenutasime sõpradega koosviibimisi, mäletasin ainult seda kurbust, mis mind saatis, ja seda, kuidas hetkes olemine oli kaetud muremõtetega.

Mis aitas

Minu õnneks olen ma väga kaua käinud psühholoogi juures. Olukorras, kus mitte keegi mind ei mõistnud ega aidata ei saanud, oli tema ainus, kes sai aru. Ta sai aru ja oli olemas.

Ja mul on siiralt hea meel, et minu ümber on jäänud inimesed, kes mõistavad, mis on ATH, ärevus ja depressioon. Tihti käivad need kolm käsikäes ja see muudab olukorra veel raskemaks. Näiteks ravim, mis aitab paremini keskenduda, võib hoopis tõsta ärevust. Ja elada pidevas hirmus ja ärevuses on raske. Väga-väga raske.

Tänaseks ma tean, et enda ümber tuleb hoida neid inimesi, keda sa armastad ja kes armastavad sind. Sest armastus ei ole lihtsalt tugev iha partneri vastu. Armastus on otsus pühenduda ja mõista — igas suhtes oma elus.

Miks ma sellest räägin

Veel aasta tagasi ei oleks ma seda külge endast kunagi avanud. Aga mul on hea meel, et viimasel ajal räägib üha rohkem inimesi minu ümber oma vaimsest tervisest, heaolust ja rasketest hetkedest. Oma võitlusest depressiooniga, kohanemisest diagnoosidega. Ja info on palju paremini kättesaadav kui varem.

Ma ei arva, et ATH on „moehaigus“. Ma rõõmustan, et järjest rohkem inimesi saavad abi ja muutuvad teadlikumaks — ja et ka teiste lood aitavad.

Ma loodan, et kui vähemalt üks inimene tunneb siit ära iseenda, siis ta ei pea end kehvasti tundma ja teab, et temaga ei ole midagi valesti.

On julgus küsida abi, kui sa ise oled uppumas. Ja kui sa märkad, et mõni sinu lähedane võib abi vajada, siis on julgus seda pakkuda.

Ma loodan, et me kõik saame näha ja tunda rohkem mõistmist hukkamõistmise asemel. Sest ATH-ga käivad süütunded niikuinii iga päev kaasas.


Kui sa otsid praktilisi vahendeid, mis aitavad kätel keskendumise ajal midagi teha, vaata fidgetite valikut. Kui sa tahad sellest kellegagi rääkida, siis nõustamise info on siin.