Kui kool on koht õppimiseks, siis miks nii paljud lapsed kardavad seal eksida?
Ma usun haridusse. Ma austan ja hindan õpetajaid, sest nende töö ei ole lihtsalt teadmiste edasiandmine — nad kujundavad terveid põlvkondi. See on üks kõige vastutusrikkamaid ja olulisemaid rolle üldse.
Samamoodi väärtustan vanemaid, kes tunnevad oma laste tuleviku pärast südamega muret ja soovivad neile parimat. Me kõik tahame ju sama asja — et meie lapsed kasvaksid tugevateks, iseseisvateks ja teadlikeks inimesteks.
Aga viimaste nädalate jooksul olen kuulnud liiga palju lugusid, kus lapsed ei tunne end koolis turvaliselt. Mitte füüsiliselt, vaid vaimselt.
Seitse last, üks ühine asi
Olen rääkinud mitme lapse ja noorega väga erinevas vanuses. Kõige nooremad olid alles 7-aastased, kes käivad oma esimest kooliteed. Õnnestus rääkida ka mitme 12. klassi õpilasega.
Enamik neist käib erinevates koolides, neil on erinevad õpetajad, erinevad ained ja erinevad tugevused. Aga üks asi ühendab neid: nad kõik teavad, mis tunne on koolis hirmu tunda.
Me võime rääkida toetavast haridusest ja öelda, et kool on õppimiseks ja arenemiseks. Aga olulisem sellest, mida me ütleme, on see, kuidas lapsed end seal tegelikult tunnevad.
Mida nad ise ütlesid
7-aastane: „Ma tahtsin vastata, aga kartsin, et õpetaja pahandab, kui ma valesti ütlen.“
Kas esimese klassi laps peaks juba kartma eksimist rohkem, kui ta tunneb julgust õppida?
10-aastane: „Mul valutab igal hommikul enne kooli kõht, sest ma ei tea, kas ma vastan õigesti või saan jälle märkuse.“
Kui keha reageerib hirmuga, kas me saame üldse rääkida turvalisest õpikeskkonnast?
12-aastane: „Lapsed ei õpi kõndima ilma kukkumata. Miks me peame koolis kohe kõike oskama?“
See oli üks kõige loogilisemaid mõtteid, mida ma olen kuulnud. Kui me aktsepteerime, et füüsiline areng käib läbi katsetamise ja eksimuste, siis miks on seda koolis nii keeruline rakendada?
14-aastane: „Kui ma midagi ei oska ja küsin abi, siis õpetaja ütleb: „Me oleme seda juba läbi võtnud.“ Miks ma peaksin siis üldse küsima?“
Millise sõnumi me anname, kui lapse julgust õppida ignoreeritakse?
16-aastane: „Meid õpetatakse õppima hirmu all. Kui ei tee õigesti, on hinne halb, vanemad pahandavad, õpetaja pettub. Ma ei õpi selleks, et teada saada — ma õpin selleks, et ellu jääda.“
Kas selline peaks olema koolikogemus ja kas see toetab õpilase motivatsiooni?
17-aastane: „Kui mul oleks lahtine luumurd, siis keegi ei ütleks mulle, et „pinguta ja jookse“. Aga kui mul on paanikahood ja koolistress, siis pean ikka täiega edasi tegema, sest vaimne tervis ei ole piisavalt nähtav.“
Miks me aktsepteerime, et vaimne tervis on vähem tähtis kui füüsiline?
Kas see, mida me tahame, ja see, mida me teeme, on kooskõlas?
Kui me tahame, et lapsed õpiksid, siis nad peavad tundma end turvaliselt. Mitte sõnades, vaid päriselt.
Kui lapsel on murtud luu, siis me ei sunni teda jooksma. Miks me siis ootame, et lapsed, kelle enesekindlus ja vaimne tervis on murdunud, suudaksid maksimaalselt sooritada?
See ei ole ühe õpetaja ega ühe vanema probleem. See on meie ühine väljakutse. Ja kui me tahame, et meie lapsed kasvaksid julgeteks ja teadlikeks inimesteks, peame tegema koostööd, mitte vastanduma.
Mis juhtuks, kui me päriselt teeksime koostööd?
Kui õpetajad, vanemad ja lapsed oleksid ühes meeskonnas, mitte vastaspooltel:
- õpetajad saaksid tuge, et nad ei peaks olema ainult distsiplineerijad, vaid ka julgustajad;
- vanemad saaksid parema ülevaate, kuidas oma last koolis toetada, mitte keskenduda ainult hinnetele;
- lapsed tunneksid, et neil on ruum õppida, eksida ja areneda, ilma et see tooks kaasa häbi või hirmu.
Kui me normaliseeriksime eksimise ja teeksime õppimisest avastamise, mitte soorituse:
- lapsed julgeksid rohkem küsida ja katsetada, sest nad teaksid, et neid ei alandata, vaid toetatakse;
- õpetajatel oleks lihtsam juhendada, sest nad ei peaks tegelema hirmu ja ärevusega, vaid huvi ja tahtega õppida;
- vanemad ei peaks lapse hinnetele reageerima hirmuga, vaid näeksid, kus laps tegelikult tuge vajab.
Kui me väärtustaksime vaimset tervist sama palju kui füüsilist:
- lapsed, kellel on raske, saaksid abi ja tuge enne läbipõlemist;
- õpetajatel oleks rohkem ressurssi ja teadlikkust, kuidas märgata ja toetada;
- vanemad tunneksid, et nende lapse heaolu on oluline, mitte ainult tulemused.
Me ei tee seda paha pärast
Meie õpetajad, vanemad, isegi meie ise — me ei käitu nii, sest tahame lastele halba. Me käitume nii, sest oleme hädas ja meile ei ole õpetatud teistmoodi tegutsema.
- Kui õpetaja ignoreerib abiküsimist, ei ole see tingimata ükskõiksus. Võib-olla on ta ülekoormatud ja tal ei ole ressurssi kõiki aidata.
- Kui vanem pahandab lapsega halva hinde pärast, ei ole see tingimata karmus. Võib-olla on tal endal hirm, et laps ei saa elus hakkama.
- Kui laps lõpetab küsimise ja hakkab kooli kartma, ei ole see tingimata mugavus. Võib-olla on ta lihtsalt õppinud, et eksimine toob rohkem valu kui kasu.
Me teeme seda, mida oskame. Aga kui me näeme, et see ei toimi, siis on meil ka vastutus teha teisiti.
Muutus algab meist endist
Igaüks meist saab teha teadliku valiku.
- Õpetajana võin ma muuta oma klassiruumi keskkonna selliseks, kus eksimine on osa õppimisest, mitte häbistamisest.
- Vanemana võin ma muuta oma lapsega suhtlemise selliseks, et ta julgeks minuga rääkida, mitte lihtsalt hindeid varjata.
- Lapsena võin ma julgeda küsida, proovida ja ka eksida, sest ma tean, et see on õppimise loomulik osa.
See ei ole süsteemi muutmine kuskil kaugel. See on igaühe isiklik vastutus ja otsus.
Me ei pea ainult rääkima õppimise väärtusest, vaid looma keskkonna, kus see päriselt toimib.
Õpetajad + vanemad + lapsed = meeskond.
Mida mina või sina saame juba täna teha, et laps tunneks end homme natuke turvalisemalt?
Kui sa otsid praktilisi võtteid klassiruumi jaoks, loe Tundlik laps klassiruumis: 7 praktilist võtet õpetajale. Koolidele ja lasteaedadele mõeldud komplektid ja koolitused leiad Asutustele lehelt.