„Kui Arno isaga koolimajja jõudis, oli süsteem õpetajad läbi põletanud.“
See lause kõlas Aliis Aalmanni sõnavõtus presidendi vastuvõtul Roosiaias. Ma jäin selle peale mõtlema.
Mitte sellepärast, et õpetajate väsimusest või läbipõlemisest räägitaks vähe. Vastupidi. Me räägime sellest juba päris palju — konverentsidel, uuringutes, arengukavades, artiklites ja omavahelistes vestlustes. Me teame, et õpetajatel on suur koormus. Me teame, et järelkasv teeb muret. Me teame, et paljud väga head õpetajad on väsinud.
Ja võib-olla just see mind selle lause juures kõige rohkem häiriski.
See kõik on muutunud liiga tuttavaks
Kui õpetaja ütleb, et ta on väsinud, ei tule see meile enam üllatusena. Kui keegi lahkub koolist, sest enam ei jaksa, on see kurb, aga mitte ootamatu. Kui räägime õpetajate läbipõlemisest, siis me enamasti noogutame. Jah, teame.
Aga teadmine probleemi olemasolust ei ole toonud muutust. Õpetajate ülekoormus ja läbipõlemine on endiselt meie hariduse normaalne taustateema.
Minu meelest tasub just siin korraks peatuda. Mitte selleks, et otsida süüdlast. Ja veel vähem selleks, et öelda, et meie haridussüsteemis on kõik halvasti. Ei ole.
Aga võib-olla oleme liiga kaua proovinud lahendada kultuurilist probleemi üksiku inimese tasandil.
Üldpädevused ei ela ainult õppekavas
Meie riiklik õppekava ütleb, et koolis ei õpita ainult matemaatikat, eesti keelt või loodusteadusi. Sama olulised on üldpädevused: oskus ennast mõista ja juhtida, suhelda, teha koostööd, võtta vastutust, lahendada probleeme, õppida ja teistega arvestada.
Need on oskused, mida tahame lastes kujundada esimesest klassist alates.
Aga siin tekib minu jaoks vastuolu. Üldpädevused ei ela ainult õppekavas. Need elavad kultuuris.
Neli vastuolu
Me tahame, et laps õpiks oma piire märkama ja enda eest vastutama. Aga mida ta näeb siis, kui tema ees olev täiskasvanu peab päevast päeva oma piire ületama, sest muidu ei saa töö tehtud?
Me tahame, et laps õpiks teisi kuulama, koostööd tegema ja konflikte lahendama. Aga kas õpetajatel endil on piisavalt aega ja ruumi, et keerulisi olukordi päriselt läbi rääkida, üksteist kuulata ja suhteid hoida?
Me tahame, et laps julgeks abi küsida. Aga millise sõnumi me anname, kui täiskasvanu peab abi saamiseks esmalt tõestama, et ta tõesti enam ei jaksa?
Me tahame, et laps õpiks, et eksimine on õppimise loomulik osa. Aga kas meie täiskasvanute maailmas on sama palju ruumi mitte jõuda, mitte teada, abi vajada või öelda, et praegu on liiga palju?
Enesehoid ei saa olla vastus kõigele
Ma ei arva, et lahendus on lõpetada enesehoiu koolitused, supervisioon või õpetajatele toe pakkumine. Neid on vaja.
Aga kui keskkond nõuab inimeselt pidevalt rohkem, kui tal on võimalik anda, siis ei saa kogu vastutust panna tema õlgadele ja õpetada talle, kuidas selles keskkonnas paremini vastu pidada.
Vahel tuleb vaadata ka keskkonda ennast.
Millises kultuuris peab õpetaja töötama?
Just siin muutuvad üldpädevused minu jaoks eriti huvitavaks. Me räägime neist sageli kui oskustest, mida õpetaja peab lapses arendama. Mina tahaksin neid korraks vaadata teise nurga alt.
Millises kultuuris peab õpetaja ise töötama, et laps saaks neid oskusi päriselt kogeda?
Sest laps ei õpi suhtlemist ainult sellest, mida talle suhtlemise kohta õpetatakse. Ta õpib sellest, kuidas temaga räägitakse ja kuidas täiskasvanud tema ümber omavahel räägivad.
- Ta õpib koostööd sellest, kuidas inimesed tema ümber koostööd teevad.
- Ta õpib vastutust sellest, kuidas täiskasvanud oma eksimustega toime tulevad.
- Ta õpib piire sellest, kas piiride ütlemine on lubatud.
- Ta õpib hoolimist sellest, kas inimest märgatakse ka siis, kui ta parasjagu ei jõua.
Üldpädevused ei ela ainult õppekavas. Need elavad kultuuris.
Küsimus, mida me liiga harva küsime
Võib-olla peaksime seepärast laste üldpädevustest rääkides järjest rohkem vaatama ka täiskasvanute keskkonda.
- Mitte küsima ainult, mida võiks õpetaja veel paremini osata, vaid ka seda, millised tingimused aitavad tal oma tööd hästi teha.
- Mitte lisama talle veel üht ülesannet, meetodit või koolitust, vaid vaatama ausalt, mida saab teha vähem, teisiti või koos.
- Mitte küsima ainult: „Kuidas aidata tal rohkem jaksata?“, vaid vahel ka: „Miks me temalt nii palju jaksamist nõuame?“
Miks ma sellest kirjutan
Meil on Eesti hariduses väga palju, mida väärtustada ja hoida. Just sellepärast on minu meelest oluline märgata ka neid kohti, kus midagi enam ei kanna.
Mitte selleks, et kõike olemasolevat kritiseerida. Vaid selleks, et seada prioriteete.
Sest kui me ütleme, et suhtlemine, enesejuhtimine, koostöö, vastutus ja üksteisega arvestamine on meie laste jaoks olulised, siis võiksid need olla nähtavad ka selles, kuidas meie hariduse täiskasvanud ise töötavad ja üksteisega on.
Muidu jäävad üldpädevused väga ilusateks sõnadeks õppekavas. Aga neil on võimalik olla midagi palju enamat.
Üldpädevused ei ela ainult õppekavas. Need elavad kultuuris.
Ja lapsed õpivad seda kultuuri iga päev meie pealt.
Sellest, mida lapsed ise koolihirmust räägivad, kirjutasin siin: Kas me tahame, et lapsed õpiksid — või lihtsalt kardaksid kooli? Koolidele ja lasteaedadele mõeldud koolitused ja komplektid leiad Asutustele lehelt. Kes ma olen ja miks ma seda tööd teen — loe siit.